Avastused, mida ei oleks osanud oodata!
Maailm on muutunud, kogukonna tegevused on taas ausse tõusnud ja inimesed on väsinud suurtest laatadest ja festivalidest eelistades koduseid, väiksemamahulisi kogukonnaüritusi, mille sisu loovad eelkõige oma kogukonna liikmed.
Tore on ju mõtelda, et hakkame ise tegema, kuid kuskil on ikka kõvasti juurdunud harjumus, et meile tehakse ja meie tuleme kohale ja naudime. Ma julgen tõmmata paralleeli sellega, et mulle meeldib väga ratsutada, kuid mulle ei meeldi hobust puhastada ja ratsastada, pärast sõitu tema seljast sadul eemaldada jne, jne… Ei. Ma soovin seda, et mulle tuuakse ratsavalmis hobune, mina ratsutan ja siis annan taas hobuse kellelegi üle, kes temaga tegeleb. Kui nii ei ole, siis ma ei ratsuta ja kõik!
Kuid kui keegi teeb midagi, siis miks me kritiseerime? Teeme ise ja paremini! Valimata jätmine on ka valimine, just nii nagu suu kinni hoidmine, kui on võimalik see avada – siis, kui küsitakse arvamust, kutsutakse appi, kutsutakse panustama, vabatahtlikuks, meeskonda… Kui me ei taha olla kaasatud, et ole meil õigust ka vinguda, eks?!?
